•  
  •  
  •  
lisavalikud

Huvitavat piirkonnas

Vaatamisväärsused

OLUSTVERE MÕIS

http://www.olustveremois.ee

Mõis rajati Olustverre juba orduaja lõpul ja esialgu olevat see paiknenud oma praegusest asupaigast kilomeeter-paar põhja pool kohas, kuhu hiljem kujunes Vanamõisa küla ehk nagu seda praegu kutsutakse – Papioru.

Praegusele kohale on mõisa asutanud alles Valentin Schilling, kes Jacob de la Gardie`le kuulunud Kolga ning Kiiu mõisa opmanina sai nii Olustvere kui ka selle ümbruskonna külad 1632. aastal oma isanda käest läänistuseks.

1663. aastal nõutas Jacob de la Gardie poeg Pontus Friedrich Schillingi käest mõisa tagasi, kes 1668. aastal pantis mõisa Pornuse mõisnikule maanõunik Johann von Schlippenbachile. Viimase pärijate käes püsis Olustvere seni, kuni Anna Frederika 1742. aastal Pahkla pärishärrale Karl Gustav von Fersenile mehele läks.

  

 

Fersenite näol on tegemist Pommerist pärit suguvõsaga, kelle esindajad olid Liivimaal liikunud juba alates 16. sajandist.

1791. aastal sai Olustvere omanikuks Anna Frederika ja Karl Gustavi vanem poeg Hans Heinrich von Fersen, kes 1794. aastal juhtis Vene armeekoondist Varssavi all. Ta tegi seda nii võidukalt, et keisrinna tõstis ta 1795. aastal ta krahviks. Krahvitiitel avas Olustvere Fersenitele hoopis teised perspektiivid. Hans Heinrichi pojapoeg Paul oli õukonna ülemjäägermeister ning Pauli poeg Nikolai, kelle nimele Olustvere 1884. aastal kirjutati, oli Peterburi õukonnas ülemtseremooniameister.

Fersenite kätte jäi Olustvere mõis kuni 1918. aastani. 10. oktoobril, 1919. aasta maaseadusega võõrandati mõisnikelt maa. Maaseadusega tunnistati riigi omandiks kõik suurmajapidamised ühes kõige nende juurde kuuluva põllumajandusliku inventariga.

Samal aastal anti mõis rendile Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsile ja Viljandi Maakonnavalitsusele kui Eesti Aleksandrikooli ülalpidajale. Momendil asub mõisa häärberis Olustvere Turismikeskus.

Olustvere pargi rajamise aeg ei ole täpselt teada, sest puuduvad vastavad arhiivimaterjalid. Nii palju on teada, et park rajati möödunud sajandi keskpaiku. On säilinud 1864/1867. a. Olustvere mõisasüdame fragment plaanist. Osa puid (pärnad, tammed) on aga vanemad – üle 200 aasta.

tiik.jpg

Esialgu kavandati park korrapärases ehk prantsuse stiilis. Sellest ajast on säilinud vanad pärnad, tammed ja jalakad. Pindalalt oli tookordne park nüüdsest mõnevõrra väiksem. Praeguse pargi keskosa oli siis viljapuuaed, kasvuhoone oli tenniseplatsil, ait lossi kaevu kohal jne.

Park rajati inglise stiilis maastikupargina. Ta hõlmas lossi ja tiikide vahelist ala. Kolmest küljest on ta piiratud maakividest laotud müüriga. Suurtest graniitplokkidest on tahutud kõikide pargiväravate postid. Väravateks olid raudsepised. Lossi ees on tahutud maakividest barjäär. Sellega on hästi seotud trepid ja seinad. Ansambli esindustuumiku põhilisteks kujunduselementideks on ringteega piiratu väljakud. Eriti meisterlikult on kavandatud suur väljak peahoone pargi fassaadil, kus tumeda vertikaalse võraga puud (siberi nulud, tammed) moodustavad fooni, ning nende taustal heledama tooniga puudegrupid. Ringtee läbib kord avatud,

park1.jpg

kord suletud alasid. Vahelduvad ka valgus javari. Vormide ja värvide efektne koosmõju. Pargist on ammutanud inspiratsiooni ka maalikunstnikud Johannes Muks ja Karl Burman jun. Pargi tagaosas on 5 allikavee toitel tiiki. Tiigi kaldad on kohati maakividega kindlustatud. Puhtalt tahutud kiviplokkidest on tammides olevad ülevoolud. Tahutud kividest on ka metallsammastele toetuvad plekist katusega nn. rataskaev.
Pargi ehteks on mitmed väikevormid: rataskaev, krahvi allikas, raudkettidega sillad tiigil, kasvuhoone (mis praeguseks lammutatud), maalilisi peegeldusi loob viinavabrik ja nuumhärgade tall.

Krahv Nikolai Ferseni ema olevat armastanud alleesid. Seepärast on kõik Olustverre suunduvad teed palistatud pärna-, tamme- ja vahtraalleedega, kokku umbes 8 km.

Kokkuvõtteks: Olustvere park oli Polli (1880), Kehtna (1890), Lohu (1885) ja Toila- Oru (1889 – 1901) parkide kõrval üks paremini säilinud G. Kuphaldti projekteeritud mõisaparke ja peaks selle põhjalikumaks tutvumiseks kujunema omaette turismiobjektiks.

HELILOOJATE KAPPIDE MAJAMUUSEUM

http://web.suure-jaani.ee/vaatamist.html

Heliloojate Kappide muuseum asutati 1971. aastal Viljandi Koduloomuuseumi filiaalina. Muuseum asub majas, mille ehitas aastail 1926-1929 Hans Kapp ja mis kujunes 1938. aastast alates koduks Villem Kapile.
1973. aastal tehti majas põhjalik remont ja paigutati hoone seinale mälestustahvel Villem Kapile.
Muuseum paikneb hoone esimesel korrusel: näituseruum, saal, magamistuba ja söögisaal, mis hiljem renoveeriti muusikatoaks. Valdavalt pärineb eksponeeritud mööbel Hans Kapilt, osaliselt ka Joosep Kapilt. Saalis oleval klaveril on komponeerinud enamiku oma helitöödest Villem Kapp. Muusikatoas, mis avati 1998. aastal, asub Eugen Kapile kuulunud tiibklaver.

 

Mälestussammas Vabadussõjas langenuile

Mälestussammas avati 24. juunil 1926. aastal. Raha saadi pidude sissetulekutest ja annetustena. Skulptuuri autoriks on kujur Amandus Adamson. Mälestussambal on kujutatud Sakala muinasvanem Lembitut, kes on haavatud, kuid hoiab veel mõõka kõrgel. Monumendi ümber pidid olema tahvlid 75 suurejaanilase nimedega, kes langesid vabadussõja lahingutes. See töö jäi aga pooleli.
1941. aastal purustati mälestussammas esimest korda. Sammas taastati, kuid 1950. aastal tehti see uuesti maatasa. Skulptuur “Lembitu” leidis pärast mitmeid eksirännakuid tee Viljandi muuseumi.
1990. aasta jaanipäeval taasavati mälestussammas.

Suure-Jaani Ristija Johannese kirik

Kirik on ehitatud gooti stiilis kindluskirikuna umbes 1330. aastal. Ta kuulub Kesk-Eesti kodakirikute rühma. Kirik on kolmelööviline, kusjuures kesklööv on külgmistest laiem. Pikihoonega liitub idas nelinurkne koor ja sale neljatahuline läänetorn. Tähelepanuväärsed on teravkaarsed portaalid. Lääneportaali kohal on ümaraken, põhjaportaal on astmelise profiiliga. Kapiteelidel on taimemotiivid. Sõdade ajal hävisid kiriku piilarid ja võlvid. Oletatakse, et kirik oli ümarpiilaritega kodakirik. Taaastamise ajal pandi kirikule puulaed.
Hilisbarokne oreliprospekt (Johann Andreas Stein, 1804) katab vendade Kriisade 1937. aastast pärit orelit. Altarisein pärineb umbes 1870. aastast ja on Johann Gottfried Mühlenhauseni töö. Altarimaal – “Kristus ristil”.
Kirikus on kindral Hans Heinrich von Ferseni monument, Alexander von Ferseni mälestustahvel ja seal asub varem kirikuaias seisnud 1598. aastast pärinev rõngasrist, mis on üks Eesti vanimaid.
Kirikus toimuvad EELK Suure-Jaani Koguduse jumalateenistused.

1. juunist kuni 2. septembrini on kirik külastajatele avatud iga päev kell 12.00 – 18.00
.

Helilooja Mart Saare majamuuseum Hüpassaares   
Hüpassaares asub helilooja Mart Saare (1882-1963) isakodu. Pärast helilooja surma on Hüpassaarde asutatud muuseum, kus saab tutvuda Eesti ühe tuntuima koorimuusiku elu ja loominguga. Suur osa Mart Saare teostest on sündinud just siin, metsade ja rabade keskel. Kõikide teiste eksponaatide kõrval on näha ka muusikule tema kaheksandaks sünnipäevaks kingitud orel. Maja lähedal on vabaõhulava, kus korraldatakse Viljandi maakonna muusikaüritusi.


HÜPASSAARE MATKARADA
Muuseumi lähedalt saab alguse laudrada Soomaa Rahvuspargi piiridesse Kuresoo laugaste vahele.Hüpassaare 5 km pikkune matkarada viib läbi rabastuva metsa Kuresoo rabasse. Laudtee möödub omapärastest piklikest laugastest, mille kaldale on ehitatud jalapuhkamiseks ja rabavaikuse nautimiseks platvorm. Laudtee möödub peale laugaste ja maaliliste rabavaadete ka rabasaarest, kus on võimalik jälgida varesepere töid ja tegemisi, ning väikesest puisniidust. Raja lõpus asub ka helilooja Mart Saare majamuuseum ning laagriplats.

 

 

JOHANN KÖLERI KODUKOHT-MUUSEUM


Selles talus on sündinud esimene eesti soost maalikunstnik ja professor Johann Köler. Muuseum kogub Köleriga seonduvat materjali, taastamisel on 19. sajandi teisest poolest pärinev taluhoonestik. Talu õues on suur külakiik, lähedal telkimis- ja karavaniplats koos matkaradu tutvustava infostendiga.

LAHMUSE MÕIS


Lahmuse peamiseks ilmestajaks on Lõhavere oja, mis mõisasüdame kohal paisub maaliliseks veskijärveks. Mõisa tähtsamad hooned asuvad ümber härrastemajaesise väljaku. Mõisakompleksis töötab Lahmuse Kool .

 

 

 


Lehola-Lembitu linnamägi

Lembitu linnamägi asub Suure-Jaani linnast paari kilomeetri kaugusel kirdes. Linnus oli 13. sajandil orduvastases võitluses eestlaste tugevaim kindlus, siin elas Sakala vanem Lembit. Linnusest on säilinud kõrge muldkeha.
Linnamäel avati 1969. aasta Madisepäeval (21. septembril) muistse vabadusvõitluse monument. Monument on valmistatud punase graniidi tahkudest. Kahele tahule on raiutud väljavõte Läti Henriku kroonikast eesti ja ladina keeles. Monumendi autorid on arhitekt Ülo Stöör ja skulptor Renaldo Veeber.

 

 

 

 



 

 

 

 

 

XML Sitemap