•  
  •  
  •  
lisavalikud

Vaba Aeg

Energia talu asub Põhja Viljandimaal, maalilise Navesti jõe ääres, looduslikult väga mitmekesises paikkonnas. Siinne ümbrus kutsub endaga tutvuma. Suvel ootavad Teid Sakala metsatee, Kuresoo raba, Kabala marja- ja seenemetsad, talvel suusarajad Energia talu väljadel, uisutamise ja kelkudega sõitmise võimalus  Navesti jõel, kevadel tärkav loodus ja Energia talu  ravimtaimede õpperajad. Suviti on siinkandis palju erinevaid üritusi: Suure-Jaani Muusikafestival, traditsioonilised jaaniüritused Suure-Jaanis ja valla külades, Olustvere pargipidu, Suure-Jaani valla laulu-ja tantsupidu, Pärimusmuusika festival Viljandis, Trompeti Suveakadeemia ja traditsiooniline Järvepidu Suure-Jaanis augustikuu esimesel laupäeval. Lisaks  ohtralt muid võimalusi ümbruskonnas. Energia talu pakub Teile nii mugavat lõõgastust linnamelust kui ka aktiivset puhkust stressi peletamiseks.Talu lähedalt saab alguse Sakala tee, mida mööda liikus C. R. Jakobson ajalehe “Sakala” toimetusest oma kodutallu Kurgjale. Teispool Navesti jõge algavad suured sood ning rabad, läheduses asub Soomaa Rahvuspark Hüpassaare matkarajaga. Korraldame nii lühemaid kui pikemaid jalgsimatku Soomaa Rahvusparki ja Sakala  metsateele. Erilise põnevuse öisest metsast ja metsahäältest saad öömatkast Sakala metsateel.

 

HUVITAVAT PIIRKONNAS

loss.jpg Olustvere mõis Mõis rajati Olustverre juba orduaja lõpul ja esialgu olevat see paiknenud oma praegusest asupaigast kilomeeter-paar põhja pool kohas, kuhu hiljem kujunes Vanamõisa küla ehk nagu seda praegu kutsutakse – Papioru. Praegusele kohale on mõisa asutanud alles Valentin Schilling, kes Jacob de la Gardie`le kuulunud Kolga ning Kiiu mõisa opmanina sai nii Olustvere kui ka selle ümbruskonna külad 1632. aastal oma isanda käest läänistuseks. 1663. aastal nõutas Jacob de la Gardie poeg Pontus Friedrich Schillingi käest mõisa tagasi, kes 1668. aastal pantis mõisa Pornuse mõisnikule maanõunik Johann von Schlippenbachile. Viimase pärijate käes püsis Olustvere seni, kuni Anna Frederika 1742. aastal Pahkla pärishärrale Karl Gustav von Fersenile mehele läks. vaade_loss_r6dult.jpg Fersenite näol on tegemist Pommerist pärit suguvõsaga, kelle esindajad olid Liivimaal liikunud juba alates 16. sajandist. 1791. aastal sai Olustvere omanikuks Anna Frederika ja Karl Gustavi vanem poeg Hans Heinrich von Fersen, kes 1794. aastal juhtis Vene armeekoondist Varssavi all. Ta tegi seda nii võidukalt, et keisrinna tõstis ta 1795. aastal ta krahviks. Krahvitiitel avas Olustvere Fersenitele hoopis teised perspektiivid. Hans Heinrichi pojapoeg Paul oli õukonna ülemjäägermeister ning Pauli poeg Nikolai, kelle nimele Olustvere 1884. aastal kirjutati, oli Peterburi õukonnas ülemtseremooniameister. Fersenite kätte jäi Olustvere mõis kuni 1918. aastani. 10. oktoobril, 1919. aasta maaseadusega võõrandati mõisnikelt maa. Maaseadusega tunnistati riigi omandiks kõik suurmajapidamised ühes kõige nende juurde kuuluva põllumajandusliku inventariga. Samal aastal anti mõis rendile Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsile ja Viljandi Maakonnavalitsusele kui Eesti Aleksandrikooli ülalpidajale. Momendil asub mõisa häärberis Olustvere Turismikeskus. Olustvere pargi rajamise aeg ei ole täpselt teada, sest puuduvad vastavad arhiivimaterjalid. Nii palju on teada, et park rajati möödunud sajandi keskpaiku. On säilinud 1864/1867. a. Olustvere mõisasüdame fragment plaanist. Osa puid (pärnad, tammed) on aga vanemad – üle 200 aasta. tiik.jpg Esialgu kavandati park korrapärases ehk prantsuse stiilis. Sellest ajast on säilinud vanad pärnad, tammed ja jalakad. Pindalalt oli tookordne park nüüdsest mõnevõrra väiksem. Praeguse pargi keskosa oli siis viljapuuaed, kasvuhoone oli tenniseplatsil, ait lossi kaevu kohal jne. Park rajati inglise stiilis maastikupargina. Ta hõlmas lossi ja tiikide vahelist ala. Kolmest küljest on ta piiratud maakividest laotud müüriga. Suurtest graniitplokkidest on tahutud kõikide pargiväravate postid. Väravateks olid raudsepised. Lossi ees on tahutud maakividest barjäär. Sellega on hästi seotud trepid ja seinad. Ansambli esindustuumiku põhilisteks kujunduselementideks on ringteega piiratu väljakud. Eriti meisterlikult on kavandatud suur väljak peahoone pargi fassaadil, kus tumeda vertikaalse võraga puud (siberi nulud, tammed) moodustavad fooni, ning nende taustal heledama tooniga puudegrupid. Ringtee läbib kord avatud, park1.jpg kord suletud alasid. Vahelduvad ka valgus javari. Vormide ja värvide efektne koosmõju. Pargist on ammutanud inspiratsiooni ka maalikunstnikud Johannes Muks ja Karl Burman jun. Pargi tagaosas on 5 allikavee toitel tiiki. Tiigi kaldad on kohati maakividega kindlustatud. Puhtalt tahutud kiviplokkidest on tammides olevad ülevoolud. Tahutud kividest on ka metallsammastele toetuvad plekist katusega nn. rataskaev. Pargi ehteks on mitmed väikevormid: rataskaev, krahvi allikas, raudkettidega sillad tiigil, kasvuhoone (mis praeguseks lammutatud), maalilisi peegeldusi loob viinavabrik ja nuumhärgade tall. Krahv Nikolai Ferseni ema olevat armastanud alleesid. Seepärast on kõik Olustverre suunduvad teed palistatud pärna-, tamme- ja vahtraalleedega, kokku umbes 8 km. Kokkuvõtteks: Olustvere park oli Polli (1880), Kehtna (1890), Lohu (1885) ja Toila- Oru (1889 – 1901) parkide kõrval üks paremini säilinud G. Kuphaldti projekteeritud mõisaparke ja peaks selle põhjalikumaks tutvumiseks kujunema omaette turismiobjektiks. Olustvere tähetorni Orion külastus

orion.jpg

Kas Sa teadsid, et aastas on keskmiselt 60 ööd, mis on sobilikud kuuvaatlemiseks? Olustvere tähetornis saad uurida Kuud ja tähti ning Sinu küsimustele vastab tähetorni omanik. Lisaks võid näha ja ise osaleda erinevates füüsikakatsetes. Sul on võimalus näha pimeduses helenduvat inimest, jõudu katsuda pöörleva rattaga ja palju muud huvitavat. Hind kokkuleppel Grupi suurus kuni 30 inimest. Kontakt: Oskar Noorkõiv; 5556 1772; e-mail: tahetornorion@gmail.com   Lõhavere linnamägi

linnamagi.jpg

Rahvasuus tuntakse Lõhavere linnamäge ka kui Lembitu kantsi. Lõhavere linnus on üks väheseid Muinas-Eesti kindlusi, mida saab konkreetselt seostada muistsete vabadusvõitlustega ja selle eesotsas seisnud Lembitu kui ajaloolise isikuga. Lõhavere linnamägi rajati 12. sajandi lõpu poole. Linnamägi (1500 m2) on oma pikerguse väliskujuga piiratud ühelt poolt metsaga teisest küljest madala heinamaaga. Omal ajal piiras linnuse õue tugev kõrge liivavall, mille sisekülge kattis 2,5 m kõrgune palksein. Tõenäoliselt oli palksein ka valli välisküljel, kusjuures mõlemat seina ühendasid teatud vahemaade järel ristpalgid. Valli harjale olid püstitatud puust kaitseehitised. Linnusesse viiva tee ja väravakoha kaitseks rajatud kõrgema otsavalli harjal oli nähtavasti palkidest tornitaoline rajatis. Väravakäigu varisemise vältimiseks olid selle küljed üles laotud paeplaatidest kivimüüritisena. Linnusel oli ka väiksem väravakäik, mis suundus linnuse välisnõlval oleva kaevu juurde. Kaev asus linnuse õuel. Ümber õue, valli sisekülje vastas, paiknesid vööndina elamud. Elamuid köeti kerisahjudega. Lisaks elamutele on avastatud ka mõned majandushooned (näiteks lambalauda põhi). Lõhavere linnamägi on Eestis üks paremini ja põhjalikumalt läbiuuritud linnuseid. Esimesed väljakaevamised toimusid 1880. aastal ja neid teostas esimene eesti rahvusest arheoloog Jaan Jung. Suurimad väljakaevamised toimumised 1956-1962. Selle tulemusena uuriti läbi kaks kolmandiku linnuse õuepinnast, samuti uuriti ka mitmest kohast valli ja välisnõlva. Suure-Jaani Heliloojate Kappide majamuuseum

kappidemuuseum.jpg

Heliloojate Kappide muuseum asutati 1971. aastal Viljandi Koduloomuuseumi filiaalina. Muuseum asub majas, mille ehitas aastail 1926-1929 Hans Kapp ja mis kujunes 1938. aastast alates koduks Villem Kapile. 1973. aastal tehti majas põhjalik remont ja paigutati hoone seinale mälestustahvel Villem Kapile. Muuseum paikneb hoone esimesel korrusel: näituseruum, saal, magamistuba ja söögisaal, mis hiljem renoveeriti muusikatoaks. Valdavalt pärineb eksponeeritud mööbel Hans Kapilt, osaliselt ka Joosep Kapilt. Saalis oleval klaveril on komponeerinud enamiku oma helitöödest Villem Kapp. Muusikatoas, mis avati 1998. aastal, asub Eugen Kapile kuulunud tiibklaver. Nõrga talu Nõrga talu asub Põhja- Viljandimaal Suure-Jaani vallas Metskülas (Viljandist 14km). n6rgatalu2.jpg Iidne talukoht on saanud viimase kümne aasta jooksul täiesti uue hingamise.Talu ümber loodud 1,5ha suurune iluaed pakub inspiratsiooni nii profesionaalsele aiakujundajale kui ka algajale aednikule.Räämas ümbrusest kujundatud aed pakub üllatavaid vaateid ning võlub oma hiiglasliku veesilmaga. Nõrga talus on kujunemas üks rikkalikumaid püsilillekollektsioone Viljandimaal. Aia uhkuseks on omapärane päevaliiliate ja aed-leeklillede e. flokside kollektsioon. Samuti suur valik hostasid ja helmikpööriseid. Nimetatud taimi saab imetleda nii aiakujunduses kui ka vastloodud istanduses,kus taimed on kompaktselt grupeeritud ja neist saab korraga väga hea ülevaate. n6rgatalu1.jpg Aia selgrooks on okaspuud, püsililled aga aitavad meeleolu kujundada. Traditsiooniks on saanud igal kevadel ja sügisel peetavad taimede rohevahetused. Neljandat aastat korraldatakse augusti alguses „Lillepäeva”,kuhu koguneb iga aastaga järjest rohkem aiahuvilisi üle Eesti. Alates 2009.aastast on talu põhitegevuseks püsilillede kasvatamine, paljundamine ja müük. Rikkalikust valikust leiab endale sobiva taime ka kõige nõudlikum huviline.Suurt osa taimi on võimalus ka aias juba täiskasvanuna näha,et saada hea ettekujutus kui kõrgeks või laiaks siis väike potiistik paari aastaga kasvada võib. Talusse oodatakse külla kõiki,kes väärtustavad kaunist elukeskkonda, puhast loodust ning sõbralikku peret. Kontaktid:  Metsküla 71302; Suure-Jaani vald Viljandimaa; Tel.5150248 Krista Kukk; E-mail krista.kukk.001@mail.ee

Lahmuse mõis
lahmusemois.jpg Lahmuse mõisa asutaja poolakas Alexander Trojanowski järgi on seda mõisat vanemates dokumentides nimetatud Trojanowski mõisaks. Lahmuse peamiseks ilmestajaks on Lõhavere oja, mis mõisasüdame kohal paisub maaliliseks veskijärveks. 1837 a püstitatud härrastemaja on hilisklassitsistlike joontega. Mõisa tähtsamad hooned asuvad ümber härrastemaja esise väljaku, muud majapidamisega seotud veidi tagapool – pilkupüüdvam neist on kuuele sambale toetuva löövialusega tall. 1926.aastas tegutseb peahoones kool. Ja mõis on külastajale vaadeldav vaid väljaspoolt.
Helilooja Mart Saare majamuuseum Hüpassaares
Muuseumi välisvaade

Mart Saare majamuuseum on asutatud 1964 Viljandi koduloomuuseumi  filiaalina Hüpassaare talu 1911 ehitatud elumajja. Mart Saare esivanemad asusid sinna elama juba 19. sajandi I veerandil; kui helilooja isa Mihkel 1901 suri, pidanuks Mardist saama järgmine metsavaht, kuid ta müüs eesõiguse õemees Mart Tomsonile ja läks saadud 250 rublaga Peterburi õppima. 1932–43 elas M. Saar isatalus, see oli helilooja loomingus kõige viljakam aeg, mil on sündinud tema loomingu paremik. Aastast 1943 elas Tallinna konservatooriumi õppejõuks kutsutud Saar küll Tallinnas, ent veetis kõik suved inimestest eraldatud Hüpassaares. Aastast 1932 on Hüpassaares kaks klaverit (pianiino ja tiibklaver), nn söögituba oli kasutusel kodukooli klassitoana, seal köidab tähelepanu suur koduorel. Praegune ekspositsioon pärineb aastast 1982, kui tähistati helilooja 100. sünniaastapäeva. Hüpassaare talu asub Soomaa Rahvuspargi kirdepiiril.

Hüpassaare talu, Karjasoo küla, 71408 Suure-Jaani vald, Viljandimaa: Telefon 435 7141, gsm 521 6675. Asukoht kaardil: regio.delfi.ee, kaart.postimees.ee, xgis.maaamet.ee Koordinaadid: 58° 31΄40˝N   25° 16΄16˝E
Muuseum on avatud aprillist oktoobrini K–P 10–17, võimalusel palume ette teatada. Novembrist märtsini on muuseum avatud vaid etteteatamisel.

 

XML Sitemap